Saturday, August 26, 2017

Heljo Männi juures 26 aprill 2017

Läksin Liivu muuseumi, et Heljo Männi juurde Liivi auhinna laureaadi videot võtma. Kuna tahtsin Männilt autogrammi, otsisin Liivi Muuseumi kogust Heljo Männi üpris tundmatuid täiskasvanute teoseid. Üks oli luulekogu ja üks mälestuste kogumik 90ndatest, "Metsseanahk" vist.  Mari Niitra võttis mind ja Tanar Kirsi peale ja sõitsime Mustvee kaudu Rakverre, Sealt Põhjakeskuses võtsid Tanar ja Mari hamburgerid ja mina ühe taimtoiduwrapi ning mina ostsin raamatupoest "Karu-Aabitsa". Sõitsime Tallinna poole. Enne Tallinna istusin ise rooli ja suundusime Nõmmele Heljo Männi koju.
Ees ootasid Janika Kronberg ja Mart Kangur. Läksime koos sisse. Kena väike maja, vana kooli sisustus. Koos Heljo Männiga oli kodus tütar Ebe-Ruuta, kellele oli pühendatud "Väikesed võililled".
Heljo Mänd oli väga heas vormis. Jutt oli selge ja diktsioon hea. Üldiselt muhe, kuigi "Väikestest võililledest" tuttav kerge kibedusenoot oli tal jutus sees, kui oma minevikust rääkis. Kaasajast oli jutt, et lõpuks ometi saab ta ainult kirjutada: lapsed suured jne.
Janika Kronberg luges ette HM luuletuse, mida ta nooruses oli austanud ja mille tõõtu hakkas luulest huvituma. Ka muidu jutt oli muhe. Heljo rääkis ka "Väikestest võililledest", et nõukajal sai seda nuditud. Kirjanikuks ei tahtnud lapsena saada, vaid pigem näitlejaks. Õppis ka näitlejaks aga jäi pooleli. Tutvus oma kunstnikust mehega, kellega elas tolle elu lõpuni. Kirjutama hakkas laste kõrvalt rohkem. Pikki aastaid tundis aukartust "päris" kirjanike seas.
Sain ka autogrammi oma "Mõmmi aabitsasse". Ning tutvusin ka Ebe-Ruutaga.

Tagasi sõitsin ainult mina. Jälle Rakvere kaudu ja jälle samast burgerikioskist läbi. Tanar rääkis pikalt, kuidas laureaati valiti ja kui sügav ikkagi oli Männi luuletus "Salasõna".








Thursday, June 22, 2017

Võhandu maraton 23. aprill 2017

2016 läbisin Võhandu maratoni tavalise kalamehest vennalt laenatud  sõudepaadiga ja esimest korda selle maratoni ajaloos üksi sellisel sõiduriistal. Nüüd mõtlesin teha elu natuke põnevamakas ja meisterdada paat ise – igasugune isetegemine, käsitöö, DIY on ju praegu moes.
Võhandu maraton, Tamulast Võõpsuni,  on umbes 100 km pikk jõeralli, mis toimub alates 2006 ning on sellest peale iga aasta aprillis haaranud kaasa järjest enam osalisi. Sel aastal oli registreeritud tervelt 866 alust. Maratoni eripära on see, et iga aasta on looduslike tingimuste poolest see eriline. Palju sõltub jõe vee tasemest, see võib kõikuda terveid meetreid. 2017 oli lumevaene talv ja ilmselgelt oli jõgi suhteliselt madal. See tähendas aga keskmisest raskemat maratoni: pikemat (kõik käänakud ja kurvid tuleb läbi teha, ei saa üleujutuste tõttu neid sirgeks sõita), kivisemat, oksarisusemat, kitsama jõeoruga.
Oma käsitöö paadi aluseks, ei, siiski pealisehituseks võtsin 2014 pooleli jäänud katamaraani projekti. Kuna Võhanud jõe käänulises ja kivises ning paisuderohkes keskosas on palju võimalusi ümber käia, otsustasin ehitada väga stabiilse ja uppumatu paadi. Kahekereline katamaraan sobis väga hästi. 2014. aasta paadi pontoonideks olid plastiktorud aga need osutusid liiga rasketeks ja kohmakateks ja neist loobusin. Otsustasin pontoonid ehitada „sinisest penoplastist” ehk stürofoomist, mis on vinske ja vastupidav kuid sama kerge ja veekindel nagu tavaline  penoplast. 2014 aasta paadi tugev puuraam koos tullidega oli juba ära proovitud ja töökindel ning sain selle koos väikeste parandustega uuesti kasutusele võtta.
Pontoonid tegin 50 cm laiused ja 2,5 pikkused, kuna tahtsin teha võimalikult lühikest, väikese süvisega  ja hästijuhitavat paati. Põhjad tegin lamedad, kuigi kartsin, et tüüritavus halveneb ilma kiiluta. Katsin ujukid nende kaitseks veekindla punase tekstiiliga, kuigi head liimi stürofoomi ja riide vahele ei leidnudki – ikka kippusid nad lahti ligunema. Pontoonid kinnitasin tugevate koormarihmadega. Istusin kaksiratsi keset raami pehmel alusel. Paadil põhja pole, sain kalavintskitega jalad alati vajadusel „maha” panna, kui vaja näiteks madalikule kinni jäädes paati edasi aidata.
Ainuke spetsiaalne tehasetoodang, mida kasutasin, olid aerud ja metalltullid. Ostsin suhteliselt lühikesed,kuna 2016 oli meeles, et pikad aerud jäid pidevalt teistele alustele ette nin olid Võhandu keskosas natuke kohmakad.
Kogutulemus oli veider ja kohutavalt inetu. „Nagu ujuv harakapesa” kommenteeris üks pealtnägija. Emajõel aeglasel voolul tehtud testsõidud näitasid, et paat püsib vee peal. Ja sõidab, kuigi mitte hirmus kiiresti. Selle pärast olin natuke mures aga siiski otsustasin maratonist osa võtta. Paadile panin nimeks Steffi.
 Assistendiks lisaks Laglele tuli jälle Raivo Kalle.
 Kui hilja õhtul Võrru jõudsime, siis korraldajatelgi poisid ei leidnud mu ümbrikku stardimaterjalidega alguses üles. Läksin juba ära, kui nad mulle järgi jooksid.
Ööbisime nagu ikka spordikoolis. Seekord oli see üllatavalt rahvast täis.
Stardis oli hommikul üllatavalt vaikne. Keegi teadustanud ega andnud korraldusi. Kui kell hakkas 7 saama hakkasid paadid ise vette minema. Ei saanud keegi aru, kus on stardiliin, kui Hillar Irves tuli kaldale karjuma, et joone peale. Millise?
Äärepealt oleks kogu mu sõit jäänud sinnasamasse, kui juba veel  avastasin, et üks mu tullitihend on kadunud. Aga lihtsalt tagavaraks oli mul kaasas veel üks tullitihend ja sain selle enne starti paika panna. 




Stardiliinil läks trügimiseks ja taandusin kaugemale. Aga kohe peale starti sõitis mulle üks raft sisse, ajas sisuliselt alla. Õnneks on mu pontoonid uppumatud 







Maratoni esimesed 15 kilomeetrit sõitsin rahuldava kiirusega, kuigi kippusin kummipaatidest maha jääma -- halb märk. Eelmisel aastal olid paljud raftid must maha jäänud. Eriti piinlik oli, kui must sõitis mööda ks 6(!) paksu mehega Vega, mille peamine tõmbenumber oli valjult mängiv muusikakeskus.  Enne Paidrat, mis tähistab umbes 20 kilomeetri läbimist, läks aga jõevoog aeglaseks ja tundsin, et seisvas vees on see alus üpris lootusetu. Möödasõitjad, nende hulgas trummar Martin Tamm, vaatasid mind kaastundlikult.










Paidras katamaraani ümber suure veskipaisu tõstes avastasime, et pontoonide tekstiili alla kipub vett kogunema. See ei vähendanud ujuvust, küll aga tekitas voolu  takistavad mügarikke. Lõikasine augud sisse, et vesi ei koguneks.
Algl sadas vihma, siis rahet.



Paidrast Reo sillani on kurikuulus, 25 km kivine ja kärestikune ja oksarisune lõik, kus on ka kiire vool. Katamaraan aga näitas aga lausa suurepärast juhitavust, parimat, mida olen kogenud veesõidukitel. Paat läks täpselt sinna, kuhu suunasin. Kui kummipaadid kipuvad olema väga ülejuhitavad (lähevad lihtsalt pöördesse), sõudepaadid aga väga tuimad (suuna muutmiseks pead kõvasti vaeva nägema) ning kanuud kohati täiesti ettearvamatud, siis Steffi liikus nii nagu oleks ta maismaasõiduk – stabiilselt, sujuvalt, õieti.
Sõitsin küll nii mõnedki korrad kivide ja palkide otsa, peamiselt enda tähelepanematuse tõttu ning jäin kinni ka. Siis tuli kasuks põhja puudumine: lihtsalt torkasin säärikus jala vastu kivi või madalikku ning lükkasin paadi lahti. Ühte sellist lahtilükkamist nägi ka vana klassikvend Urmas Käpa, kes oma kanuu kõrval kaldal vaatas.
Võhandu keskmine osa näitas ka, et paat ei lagune laiali, nagu paljud ennustasid, vaid püsib ilusasti koos. Ainult pidi tullitala kinnituse tiibkruvisid vahepeal pingutama.
Reo silla juures, kell 18.20, umbes tund eelmise aasta graafikust maas, sai pool mad läbitud. Seni polnud hullu.
Reost algab  10 km pikkune jõeosa, kus vool on veel üpris kiire ning risu vähe aga kurve ja lausa absurdseid silmuseid küll ja veel. Selle sain läbitud ka päris hästi. Kuid siis algas pihta Leevaku elektrijaama väga pikk paisjärv, mis oli nüüd pigem seisva veega käänuline jõgi. Ja see oli tappev. Mu kiirus kahanes 3 kilomeetrini tunnis. Lisaks läks pimedaks, hakkas sadama lund (päeval sadas vaheldumisi vihma, rahet ja lörtsi) ja  mu otsmikulambist polnud midagi kasu, sest näitas vaid valged räbu.
ma üritasin pigem „ellu jääda”, ehk siis lihtsalt Leevakuni jõuda.
Mulle jõudis järele Võhandu veterani Tanel Jaanimäe juhitud „nullkanuu”, mis korjab rajalt ära liiga aeglasi liiklejaid. Reos olid nad maha võtnud inu otsese rivaali, samuti üksiku sõitjaga sõudepaadi, ühe Venemaa habemiku (keda olin spordikoolis märganud). Kui mind nägi, ütles Tanel, et oleks ta teadnud, et ma jälle  mingi riistapuuga sõidan, poleks ta lõpupaati asunud.
 Lõpuks jäin Leevaku kontrollpunkti tund aega hiljaks, ehk siis jõudsin sinna kell 12 öösel. Olin aga läbinud 75 km, kolmveerand kogu maratonist. Nõme. Tuli pooleli jätta.
Mis valesti see uuesti. Üritan nüüd katamaraani oluliselt kiiremaks ehitada, samas mitte teha järeleandmisi juhitavuses ja vastupidavuses.

Tuesday, June 20, 2017

Festival Eesti kirjanik 2016

Mari Niitra kutsus mind, kui kirjanduskauget inimest  festivalile kirjanike imagot humoorikalt lahti seletama. 
Sõitsin Alatskivilt rattaga mööda ehitatavat teed.
PROGRAMM:
Reede, 19. august
17.00 avamine- Alguses tundus, et kedagi eriti ei ole aga siis peale kl. 17 järsku imbusid kõik välja. Noored tegid õunapuude alla telke üles. Mihkel Kunnus oli prominentselt kohal.

Juhan Liivi valikkogu “Kust jalgtee kõrvale käänab” esitlus. Liivi muuseumi teadur rääkis kiirelt, mis ja kuidas. Disainer Artur Kuus ka käis kummardamas omal moel.
Enne Püttseppa panin üles Püttsepast tehtud zharzhi ja rääkisin, et Püttsepp on justkui 1860ndatel sündinud hilisärkamisaegne tegelane, Postimehe kaastööline, maalt tulnud kirjamiis,
17.15 Juhani Püttsepp lastele ja suurtele vanade asjade hingeelust. Püttse rääkis muhedalt, kuidas nõukajal käis mingite parktikatel maad sonkimas, mere ääres asju otsimas, trunkadest ja puhvaikadest.
18.00-20.00 paralleelselt jätkuvad tegevused lastele. Püttsepp juhendas ise raamatut kirjutama.
Enne Matsinit rääkisin, et Matsin on justkui postmodernne jõmm.
18.00 Paavo Matsin “Gogoli diskost” ja sellega seotud Viljandi paikadest. Paavo Matsin ja Mari arutasid siis "Diskot": Kuna ma lugenud polnud, siis jäid paljud asjad segaseks aga jah, raamat siis räägib alternatiivajaloost, kus eestlased on Eestist kadunud ja siin elavad venelased, ka Viljandis ning Gogol ilmub välja.
Martin Ojast rõhutasin ta näokeskset imagot. 
18.30 Martin Oja kõneleb proosakogust “Sõnumeid sisikonnast” ning esitab uusi luuletekste.
Ka selline mahe vestlus. 
19.00 Vestlusring kirjanduslikest ajalookäsitlustest. Linda Kaljundi, Andrei Hvostov ja Mihkel Kunnus.
Hvostov rääkis eestlaste kui metsarahva imagost, mille puhul märkisin, et see on sakslaste pealt kopitud. Huvitav oli Hvostovi jutt, kuidas Tallinn oli 19. sajandil puhas sakslaste linn ja seetõttu toonane ajalugu pole meie teavdusse jäänud, isegi mitte Ülemiste vanakese reaalne linna uputamine toona. Mainisin, et 19. sajanid eestlaste rahvsulik ärkamine oli eelkõige väikelinnade revolutsioon. 
20.00 hingetõmbepaus
Rääkisin Vadist kui elavast pühakust ja Sauterist kui kahepoolse imagoga inimesest, kes on olnud kord väga eduka imagoga ja teisalt täitsa parm. Sauter vihastas. 
20.30 Urmas Vadi ja Peeter Sauter eesti mehe identiteedist ja selle kriisist. Autorid esitavad katkendeid oma teostest. Vadi rääkis oma probleemidest ja Sauter luges oma raamatust ette.
22.00 Öine elu: suitsusaun, kontsert ja disko (dj Martin Daysleeper Oja). 

 Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tegi Hargla "Raudrästiku" baasil paroodilise ooperi, kus mina pidin omaaegset nõida mängima. Inspikat sain "Hallo Kosmose" tegelastelt ja Kanal 12 "Nõiatelevisiooni" staaridelt. "Kuulake, puud räägivad! Kõik räägivad!"
Martin Oja tegi laheda disku. Lõkke ääres rääkisime Kristjan Piirimäega bioloogia ja teaduse üldse soovist olla absoluutse tõe omaja. Indrek Hargla oli ka lõkke ääres ja arutasime natuke ajaloo aspekte.
LAUPÄEV, 20. august
10.00 ärkamine ja hommikusöök
11.00 Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Jälle mahe jutustus.
11.30 Indrek Hargla “Raudrästiku aeg” Hargla rääkis, kui raske oli kujutada aastat 1000 Eestis.
12.00 Andrei Hvostov loeb katkendeid valmivast romaanist.

Hvostov luges pikki lõike üliõpilasmaleva pöörasest elust kokkutulekutel.
12.30 festivali lõpetamine. Kai Aareleid sai "Aasta kirjanikuks". Sai auhinnaks saapad.


 Jaak Kikas fotod




Saturday, May 7, 2016

Projektid Aparaaditehases 8, 15, 22 jaanuar 2016

8,  15,  22 jaanuar olime Kastani tänaval Aparaaditehase hoones asuvas Kunstikooli 3D klassis ja pidime iga päev kuue tunniga ühe kambaga koostöös 3Dkatega midagi valmis disainima. Meid juhendasid Katrin Kisand ja Raul Kübarsepp
 Tulemusi võib näha siin. http://suurkompa2016.blogspot.com.ee/


8. jaanuar 2016 pidime Tartu kesklinna välja mõtlema interaktiivselt kasutatava objekti. Mulle tuli pähe üle Emajõe köisraudtee. Olin kambas koos Merike Oleksi, Ave Kodari ja Anett Saksinguga. Kõik sujus, saime isegi natuke kiita.





14 jaanuaril läksime Tehase kvartalisse, kus algul vaatasime ühte majaalust varjendit ja siis vana garaazhi, millest omanik unistas teha kohvikut. 15. jaanuaril pidime kohviku kujundama. See läks veidi vaevalisemalt. Meil oli kambas Miiko Kottise ja Ave Kodar. Kuna meil oli vaid üks 3D, siis me ruumi 3d ei teinud, erinevalt 4stest gruppidest, kus oli 2 3dekat. Mul tuli idee teha vooluliiniga tehase stiilis söökla. Miiko tegi sildid, mina punnitasin interjööri. Pidin kell 15 tööle minema, seega ei näinud, kuidas asja vastu võeti. Ruumi omanikule olevat meeldinud.





22. jaanurail pidime Ülikooli muuseumile teadusele viitavaid suveniire kujundama. Nüüd oli seltskonnas minuga Miiko, Ave ja Ants Lillemaa. Mõtlesin välja õhupalliraketi, Miiko planetaariumtelgi, Ants EstCube ehtekarbi. Ave aitas Miikol telki kujundada. Kuna aega natuke oli, tegin ka animatsiooni raketile. Saime kiita.



Mõned pildid










Saturday, April 30, 2016

Võhandu maraton 2016



Otsustasin sel aastal osaleda tavalisel sõudepaadil, eesmärgiga olla absoluutselt esimene inimene, kes  maratoni läbib sel alusel täiesti üksi (seni on võistelnud 2-- 4-sed tiimid). Laenasin vend Jaanuselt väikese  kalamehepaadi, harjutasin natuke Emajõel. Maapealseks abiks ja ergutuseks tulevad  abikaasa Lagle, tütar Piret ja tuntud etnobotaanik Raivo Kalle.
Start. Hommikul on ilm kurjakuulutavalt tinane. Stardis Tamula järvel muidugi rekordarv aluseid, süstasid, kanuusid, kajakke, kanuusid, rafte, nn. SUP-e (elik mõlaga lükatavaid lainelaudu) jms.  – veidi alla 700. Sõudepaate aga peale minu veel vaid üks: peenike ja pikk ning tumeroheline „Vihased Hülged”, peal Marek Saarekanno ja Ivar Praks, kes, etteruttavalt öeldes, lõpuks ka võidavad meie klassis. Kummipaate (enamus hiiglaslikud 6 – 8 aerutajaga monstrumid) on üle kuuekümne. Need kamandatakse koos teiste „aeglastega” järvel ulpiva purjejahi juurde, õrnad SUBid aga lubatakse silla juurde, et jõhkrad raftid neid ei lömastaks. Mõned lätlased ei saa aru ja jäävad monstrumite sekka. Võtan ka kummipaatidega ritta.
Kahurikesest käib veidi peale 7-t vaikne pauk, mass tormab teele. Mul muidugi aerud sel silmapilgul vales asendis.
 Kanalis käib meeletu olelusvõitlus, valju sõimu ja tögamisega.  Mind pressitakse kõrkjatesse. Rabelen end rivi keskele ja ähvardan aeruga.
Kell 7. 15 – 11. Lõik Võru --  Paidra. Füüsiliselt raskeim ots. Ainult tuim vihane andmine, nii kiiresti kui võimalik, ei muud.
Kummaline, et sõidan ühe küpsete naiste raftiga koos, Mõrd oli vist nimi, Võrust välja,  siis jätan nad maha. Aga siis hiljem avastan, et see raft on kuidagi mulle pikalt ette sattunud. Või olid siis mitu Mõrd rafti?
Siin otsustatakse palju. Vaevalt jõuame Võrust väljas, kui meist kihutavad mööda Need Leedulased. Kahesel süstal Jonas Ragauskas ja Juozas Gurevicius. Nende sabas kohe  Need Eestlased. Andres Kaju ja Indrek Kermon. Need neli ega järgnev üksik hunt Marius Linkevicius  ei ole normaalsed inimesed. Kihutavad kõik need 100 kilomeetrit maha, tihedalt üksteise kannul, keerulisel rajal, 20 kilomeetrit tunnis,  aga ikka on nende vahel vaid loetud minutid.
Esimesed 20 km tunduvad muidugi väga pikana, iga aasta tundub, et see on kõige pikem ja raskem lõik.
Varsti esisüstade järel tuleb tropp kiiremaid süstasid, nende seas rabeleb ka kiireim kanuu, peal soomlased Jaakko Soivio ja Kaisu Soivio.  Karmilt sõtkub oma vesijalgratast stiilse näoga Tarmo Mõttus, kes hüüab midagi, "Tulin otse Viljandist!".
Minust mööduvad igasugu tegelased. Rohelisse maskeerunud ERMi drektor Tõnis Lukas koos Toomas Kalmusega rammivad kanuuga mu paati nii et see ragiseb. Tumepruun süstamees, kes näitab mulle pöialt, on Indiast pärit Dani Gorgon. SUPiga hulbib mööda malbe naeratusega  jaapanlane Taki Fukanaga. Pikalt sõidame  võrdselt roosasse riietatud nais-SUP-ariga, venelanna Anastasia Tseisleriga. Päeva jooksul saan korduvalt juttu ajada mööblidisainer Sven-Erik Viiraga, kes on tulnud maratonile katsetama oma leiutatud, kenasti kirjuks maalitud sõidukit, midagi kanuu ja süsta vahepealset.
Kell 11  -- 13.30.  Paidra – Leevi. Paidras kõvasti tassimist 100 meetrit edasi.  Peale Paidra võimast veskipaisu algab kohe lõik, mida Võhandu veteran Tanel Jaanimäe nimetab „kõige alatumaks”. Sest siin on kiire vool,  kivid, vette langenud puud, muu risu ja kõrged kaldad. Õnneks olid kõige ohtlikemates kohtades valvurid hoiatavalt röögatamas. Veetase on keskmine, seega kivid on ilusasti voolu all peidus.
Seal kus eelmine kord koos Laglega kanuuga puusse panime Lagle valvabki. Kivi on vee all. Puu maha saetud. 
 Selg ees sõitana pean olema äärmiselt ettevaatlik, sest ei taha oma laenatud paati mõne rahnu otsa purustada. Möödasõitjad muudkui korrutavad „Sul peaksid tahavaatepeeglid panema”. Peale 64ndat soovitust tahaks nõuandja ära kägistada. Orienteerun kuulmise järgi. Kus sulin, seal oht. Samas osutuvad kõige tülikamateks elementideks hoopis juhitamatud kajakid, mida avastan alalõpmata oma aerude alla  hiilimas, et just kõige ebasobivamal hetkel minust mööda põrutada. Nende jaoks olen liikuv kurv, nagu vormel ühes öeldakse.
Kell 14 – 16. Leevi – Reo. Leevis jändamist, kuna paadi tassimineon raske ja Raivol jalg haige. Käin endale saia hankimas, rohkemaks pole aega. Iga aasta tundub mulle, et veskipaise ja kosekesi tekib muudkui juurde. Ma tõesti ei mäleta varasemast mitut nendest, mida ma nüüd pontsti-pontsti läbin. Kanuudele on need muidugi hirmuäratavad, külili aluseid koos tilkuvate sõitjatega on küllalt näha kalda ääres toibumas.
Kurikuulsast Süvahavvast lasin paadi siiski ümber tassida, sest kohe peale koske on jõe kohal rippumas ilus pikk puu, valmis julgeid kenasti kinni krabama. Otse mu silme all kihutab üks noorte neidude kajakk puusse, läheb ümber, neiud jäävad puuotsa rippuma, alus lahkub allavoolu. Püüan nende mõlad kinni ja kajakk saab kaldasse suunatud. Mis järgnes, näha siin.



Kell 16 – 20.30 Reo – Leevaku. Kui pool maast läbi, siis järgneb üks psüühiliselt kurnavamaid lõike üldse. Need 25 kilomeetrit jõledaid oomega-sõlmi (kurikuulsaim neist ühe veskivareme juures, kus jõgi teeb kilomeetrise silmuse et sama veski juurde tagasi jõuda). Kiirus läheb maha nagu autospordis kurvilisel rajal. Paljud võtavadki vabamalt. Lõpuks seisva veega Leevaku paisjärv, kus võib vabalt veega kaetud mättasse kinni sõita. Nagu mina, kui üritan lõigata natuke. 10 min rabelen.
Kell 20. 45 – 23.55. Leevaku – Räpina. Lahkun Leevaku elektrijaama juurest nii kiiresti kui võimalik, kuna päike loojub varsti. Kuni Räpina paisjärveni on sõit hämarduvas metsas. Korraga on  nii  õudne kui põnev. Minust möödub omaette torisedes naljaka parukaga uhkeldav Pärt Blank, kes on oma kanuusse üksi jäänud. Pimedusest kostab „Tapa... Tapa....Tapa... Sisse. Välja. Sisse.Välja.” See on Logistikapataljoni tumehall raft, millega olen kogu päeva võidu sõitnud.
Räpina paisjärvel eksin jälle selle neetud kõrkjametsa ära. Minu kõrval kõrguvad oma SUPidel Mihkel ja Taavi Jõgi, kellega koos  kuidagi leiame tee labürindist välja.
Kell 00.00 – 01.54 Räpina – Võõpsu (finiš). Proovin Räpinast kiiresti välja saada, et mitte mingi inimtekkelise takistuse otsa põrutada. Olen jälle metsa vahel. Täiskuu ja udu. Lihtsalt müstiline vaatepilt. Aga ei ole mahti nautida. Kuulen tagant noorte meeste ergutavaid hõikeid. Raft nimega „Noobid” on otsustanud  mind lõpuks kinni püüda. Panen täiskäigu sisse. Kutid ei jäta. Pole viga, „Viljandi paadimehel” (nagu konkurendid on ristinud) jaksu jätkub. Kihutame mitu kilomeetrit mööda käänulist jõge sulnis kuuvalguses. Nad ei saa must jagu.
Kell 01.54 olen Võõpsu silla all. Sõidetud 18 tundi ja 54 minutit, selg ees. JEE!
Medal kaela, pilt teha ja sööma.
stardisaigin





Maabumas Paidras. Ülemisel pildil näha Logistikapatalojoni raft, alumisel pildil vasakul raft, kus sõitis klassivend vend Urmas Käpa (nokatsiga). Lõpus olid mõlmad raftid must umbes 20 min ees.

 Vennad SUPd, kellega otsisime õhtul pimedas Räpina paisjärvel kõrkjavõsas teed.




Eelmise aasta katastroofikoha lähedal



Leevakul koos Raivo Kalle ja mööblidisainer Sven-Erik Viiraga



medal käes!

31. detsember 2015 aasta lõpp

Aasta lõpetasime Kindsiko pool. Ude oli ka. Vaatasine rakette Tartu kohal. Meie rateipark oli muidugi hale ja maal-roomav rohkem. Aga oli nii lõbus kui lõbus ikka olla saab.



29.detsember 2015 Nadežda matus


Algselt öeldi, et Nadežda saadetakse ära oma näituselt elik Y galeriist Jakobi 1 aga puht tehniliseltoli see tõenäoliselt võimatu. Tegelik ärasaatmine toimus siiski Jaani kirikus kell 14.
Käisin alguses näitusel ja pildistasin seda. Polnudki saanud varem seda korralikult vaadata. Avastasin, et varasemad altarid olid viimase taga.
Nadezda tööde võimsus, isegi agressiivsus oli täiesti olemas.

 Ygaleriis oli veel paar inimest. Margus Ivanov sh.

Enne lahkumist avastasin ukse juures laua pealt ühe päeviku. Alguses arvasin, et see on Nadezda oma aga seal olid sissekanded ka päevadest peale Ni surma. Räägiti ka N surmast, et N tegi kõik seoses numbriga 5, seega kuidagimoodi olevat see otsetee põrgusse. Õudne.

Uksest astus sisse väike neiu, näituse valvur: "See on minu päevik. Ärge palun..."
Lahkusin kiiresti.

Jaani kirik oli rahvast täis. Jäin veidi hiljaks. Märgade silmadega Mati Lepik tuli mulle vastu. Naatan Haamer, keda ma kohe ära ei tundnud, pidas teenistust. Ta hääl oli katkendlik, tekstist oli raske aru saada.
Naatan ei teinud pikalt. Üsna varsti ütles ta, et need kes tahavad viimast korda hüvasti jätta, peavad tulema.
Kõndisin lähemale. Nägin ka Peetrit, kel oli seljas natuke väike ülikond. Kallistasin teda vaikides. Kirstu juures oli Marina ja üks pikk kõhn habetunud mees, kes veidi meenutas Andrus Peeglit ning paar noormeest. Nadežda nägi õudne välja. Need, kes elavalt on ilusad, need peaagu alati on surnult jubedad.
Astusin järjekorda, kus esialgu oli vähe inimesi. Marina kallistas oma tütart väga pikalt, vaikides. Naatan pidi teda lohutama.  Minust eespool oli Priidu Beier, kes pani kirstu oma luulekogu. Mina panin kirstu,  N jalgade juurde klaasitud väikese foto, kus N on pikali, käed laiali, jalad kõrgemal.  parukas peas.
Üritasin emmata ka Marinat ja astin kirstu juurest ära. Nägin Merille Hommikut ja kaelustasin teda aga mul tuli nutt peale a Merille pidi mind lohutama. Nägin ka Robert Treufeldti.Rääkisime Nadezhdast jäänud piltide jms. kogumisest.
Sattusin kirstu väja kandma esireas. Kummaline kogemus.
Pärast tuli Naatan Haamer kiriku uksest välja. Ütlesin "Raske töö sul". Naatan vastas "Kahjuks on see mu kohustus."

Pärast oli Kunstnike Majas peielaud. Väga rikkalik. Kohal oli peale tavalise kunstnike seltskonna ka Merike Olesk meie omadest. Algus oli rõhuvalt vaikne ja segane. Markus Toompere ütles äärmiselt kohmakalt avasõnad. Ei mäletagi täpselt. Inimesed natuke sõid. Siis võttis sõna Marina Tsehrnobai. Rääkis pikalt vene eesti segakeeles, et ta tütar poleks tahtnud süngust vaid pigem rõõmu.
Tunnustasin Tegovat ta raudsete närvide pärast. Pikk jutt oli Krista Piirimäega, kes oli väga närvis. Ta küll väitis, et naised pole nii andekad kunstnikud kui mehed. 
Rääkisin veidi ka Laura Põlluga, kel näitus TKMs tulemas. Ta pole üldse muutunud.