27.06.12 Vahing, Pusi

Konsumis loen mälestusteraamatut Vaino Vahingust. Äärmiselt põnev. Väga alahinnatud mees ikka oli. Hämmastavalt töökas.

Sõidame Pusisse Lagle ema külastama . Suht rahulik. Ilus ilm. Aga jahe. Aga lapsed isegi proovivad ujuda.

25.06.12 pinged

Tõime lapsi ära. Mul suured spinged.

24.06.12 suguvõsa kokkutulek ja Meenikunno

Sõitsime Sikku Jussi Võrtsu äärsesse asumisse, kus oli Sikkade ja Rajandute kokkutulek. Kohal Jussi perekond, Ivar,  Kristi, Andero, Krister naisega, Reio, Rivo naisega , Viive, Jaanus, Kadri jt. Oli lihtsalt laua taga passimine, Läksin koos Rivo ja Ivariga sauna, kus ajasid higiseks ja käisid külmas Võrtsus. Nii me karastasime ennast ja rääkisime Euroopa linnadest.
Jätsime lapsed Viivega maale ja sõitsime Meenikunno raba äärde Crystalina üritusele.Metsa vahel tuli meile vastu Toomas, kes ajas segast. Cristi küttis rabamaja nagu suutis. Kohal oli huvitavaid inimesi. Kädi oma igavleva tütre ja selle pikakasvulise sõbrannaga, üks pikakasvuline nurgeline prillidega naine ja üks mees kes enamasti naeris.
 Oli üsna tontlik.
Öösel läksime rappa jalutama. Kõik tundus kui plastmassist. Tundsin end nagu viimane naturaal, kes kõnnib läbi võltsi. Üldse eraldusin maailmast.
Tekkiski idee, et peab olema aus ja suunduma oma valguse poole. Väga karm. Black metal. 
Hiljem muutus Lagle väga uniseks ja jäi II korrusel, kõige palavamas kohas. magama, mis mind muidugi närvi ajas teadagi miks.
Magasin autos, kuna seal oli normaalne temperatuur. Mingit metsamehed tõid metsamajja puid (Cristi oli suurema osa ära põletanud).  
Hommikul tuli Toomas tagasi ja tegi ettepaneku ühte torni vaatama minna. See oli kõrge raudtorn. Mina muidugi ei julgenud midagi ronida. Nurgeline ja Toomas ronisid veidi. Aga otsa ronis 14 aastane Kädi tütre sõbrants. Õudne ja piinlik mul.

23.06.12 võidupüha paraad

Käisime ka võidupüha paraadi vaatamas. Midagi väga erilist polnud. Palju rahvast nagu alati.

22.06.12 Illil Marco videot filmimas

Võtson kogu pere peale ja läksime Lõunakeskuse Statoili. Seal oli üks Marco sõbra auto, kus peal Marco, Fideelia, Marek ja Jana Ch. Kihtasime Peedu lähedale Svetlana juurde. Svetlana vedas meid kuhugi vähga sügavale metsa, kus oli pisike järv suure purdega. Lagle ja Fid värvisid marco punaseks. Fideelia filmis Marcot ringi silkamas. Mina pildistasin Svetlanat seksikas pesus. Pärast ronisime torni, pildistasin jälle filmimist. Jälle alla, kus Marci pandi soos silkamas. Lagle värviti valgeks ka Fideelia filmis ka temaga kaadreid. Väga lõbus, eriti lastel.

19.06.12 teesaare sünna

Õhtul sattusin rattaga Lasteka juurde. Seal oli Teesääre sünna. Selline küpsemate pidu. Kohal olid veel Kaja, Katrin S-M pluss mõned mehed. Tantsisid mingeid ladinaameerikaid ja mina tegin minimalistliku töllitantsu.  Ajasin lora ka.

15.--16.06.12 Rabarock

Riho Kalli kaameramehena saan tasuta Rabakale. Liikuma hakkame (võtan Riho Kivilinna Konsumi juurest peale ja hiljem Lagle) Tartust üsna hilja, kohale jõuame 8 paiku. Saadame Riho koos sõbraga kuhugi pärapõrgusse telklaagrisse.  Pargime "Vippide" parklasse, kus Aapo Ilves koos kambaga vaikselt "vahti" peab ja Ilves tuleb meiega isegi muhedalt vestlema. Lagle sai sisse eelregatud "fännipiletiga" 10 EURi eest, minu regamine võttis rohkem aega.
Rabakas oli muutunud. 8-kujuline plats,.Üks suur lava, 1 suur telklava, pisike Tolmulava, Poeetide telk, kahekordne buss, mille ülemisel kitsal korrusel vähemtuntumad bändid esinesid. Üldmulje üsna Õllesummer: palju sööma/jooma/läbutelke, palju atraktsioone (benji, kiiking jms) , palju müra. Lavad segasid üksteist.


Reckless Love -- päris naljakalt stiilne retrobänd (80ndate glam rock)
Satellites LV -- selline läti indi
Andres Lõo - päris huvitavalt ebacool, suht iseseisev värk. Habemes Lõo seal puldi taga tõmblemas ja huvitavalt häält tegemas.
Dub Fx & Flower Fairy -- päris lõbus elektrooniline suverege/raga aga suur lava oli vist liiga suur kahele inimesele.
Karl-Martin Sinijärv, Jürgen Rooste & Erki-Andres Nuut, vaba lava -- kohati masendav, kohati lõbus. vabal laval esines Marko Mägi koos Ilvesega isegi mõjuva minimalismiga.
Kosmikud -- juba on üllatavalt lõbus livebänd, hiigsalt vehivad
Lapko -- täitsa irriteeriv soome pede/transahuumor koos peenhäälse popheviga.

Ewert & The Two Dragons -- oeh, suurel laval täitsa lootusetu. Kokkumäng/laul super aga pikalt ootasin kuna Ewert sealt klahvka tagant õnnetult kössitamast ometi püsti tõuseks. Korraks tõusis millegipärast ja siis ruttu istus tagasi.

Kukerpillid --kontrastiks dragonsiga äärmiselt vinge laiv. Tegid metsikult lõdva randmega kalasid sisse, Toomase vokaal ei tulnud läbi aga selline möll oli ise olin võhmal ja kaasalaulmisest hääl kähe.



Magasime Laglega autos täispuhutava madratsi peal ja müttasime enne omajagu.
Hommikul viisin Lagle Paidesse bussile, kuna tal oli tööasi ajada. Bussijaamas luges raamatut Liis Muttika/Raidma/Laidmets.
Ostsin 5.99 mälukaardi.
Avastasin suureks pettumuseks, et vana hea söökla oli kinni pandud ja saun jube kallis (5EUR). Õnneks secondhand pood oli täiesti alles ja sain kaasa mustlasnuku osta.


II p
Genka -- oleksin oodanud rohkem kiiksu ja huumorit aga oli vormikohane hiphop värk, 3 meest räppimas ja Paul Oja.
Veetsin pärsi palju aega kirjanike lavatagutelgis, kus päris naljakalt jaurasid seal.
Riho Kall -- nati arglik, üritas algul olla selline korralik holalaulik, palju parem oli aga kui irooniliste tekstidega ja häälemoonutustega tegelema hakkas.
Jüri Kaldma -- traditsiooniline Tartu mees kidraga
Liis Lemsalu -- oli kõvasti ette valmistanud, saksidega livebänd. Liis ikka püüdis väga olla lõbus ja vaba kuid noh, lava oli veits liiga suur ta jaoks.
Merca ja Aapo -- Mercal on sellist Janis Jopliniga sarnast hirmuäratavat neuroositouchi, seda oli siin ka.
Menwhopause -- päris mõnus psühhedeelne rock umbes nagu aastast 1970., jazzrockiga segatud kulgemine.
Taavi Peterson & Üdi -- selline korralik ja trimmis peerurock.
The Big Pink -- suht väsinud (laulja nägu oli justkui pärast mitmepäevast raju joomist) aga meloodiline moodne poprock (koomiline oli vaadata kahte süvenenud läpakameest kõrvuti laval helisid välja meelitamas).
Kaupo Meiel, (:)kivisildnik, Vahur Afanasjev (bass) -- mehed tegid kõvasti teatrit ja pukk, eriti Kivisildnik, liiga pikaks läks siiski.
The Dwarves -- väga koom on vaadata 50 ringis tüsenenud mehi hoolega hästi tüüp punki panemes ja kogu aeg "Fuck fuck" karjumas.
Contra -- Contra nagu ta ikka aga oli väga menukas, telk oli paksult rahvast täis.
Winny Puhh -- ei tea miks nad pandi sinna bussi katusele esinema aga väga raju ja vinge live, rahvas ei mahtunud bussi ette ära. Trummari kostüüm meeldis väga.
Mahavok -- mehed ludistasid seal telgis omaette, lava paksult pille täis. Hiljem sain teada, et Vaikmaa tütar oli Kare Kauksi rollis ka olnud.
The Stranglers -- väga väga mõnus kontsa, mehed kalastasid lahedalt, julgesid ka suht uusi lugusid mängida mõningaid.
Cats Of Destiny (Chungin, Lotte Jürjendal, Asakyl jt) -- oleks peaagu Tolmulava ära lõhkunud. Muusikaliselt ei midagi erilist (elektrotümps pluss suht suvaline kisamine) aga tore üldiselt.
Metsatöll -- ohjah, ammu ära tüüdanud. Nad võiksid midagi uut välja mõelda.
Freaks on Floor (Läti) -- tüüpiline Rabaka täitebänd: kohati grunge, kohati popmetal, kohati alternatiivrock. Huvitav oli vaid see, et eraldi oli mingi mees bäkilauljaks, nagu tinasõdur seisis seal juuksed lehvimas.






Käisin auto juures ja vastu taarus nuttev Merca, kesjättis mulle oma kuulsa trummi ja palus selle Tartu viia.

Andrew W.K -- hästi sportis see koomiline kamp (4 kitarristi, kiilakas bassimees, trummar vanamees, AWK abikaasa dekoreeritud võimlejakostüümis, valges riides karvane tüse AWK) kamp. Käitumismuster oli kogu aeg sama. Algul nad uhasid ja koogutasid 3 minutit, karjusid "paaati, paati, lets paati": siis läks võhmal AWK totaalselt häälest ära digiklaveri juurde, klimberdas sellel mõnda lastemuusikakooli harjutust, küsis "du ju, häh, vanna paati, estooniiaaa". Sellise tsükkel muudkui kordus ja kordus. Vahepeal puhkasid, seljaga rahva poole, tegid näo, nagu häälestaks pille vms. Ja see värk muudkui kestis ja kesti, üle tunni aja. Purjakil 40 aastased mehed olid jube sillas.
Mimicry -- veits isegi liiga korralik live, festa viimase bändina oleks ehk võind veidi lõdvemalt võtta.
DJ Onu Bella -- kamp uimast rahvast nõksutab rock-disko standardite peale ("Should I Sat Or Should I Go, "Whisky In The Jar" jt,) kusagilt kostab Bella sünge hääl: "Hoogu juurde...".

Varavalge
Võtsin auto peale Riho koos pruudiga ja Indrek Asakyli koos naisega ning kodu poole. Asakyl oli üsna sodi aga suutis huvitavalt vestelda. Rääkis bassikäikudest, et Doorsi omad on jube veidrad, kuna klahvkaga mängitud..
Paides võttis meid vahele politsei, kuna ma ei märganud ajutisi 50-e märke ja panin 68-ga. Pääsesin hoiatusega.
Jõudsime valges õnnelikult Tartu, iga roju oma koju.  

12.06.12 apelsin ja mandariin

Sõidame kogu perega Kesktänava otsa ja veidrast 2 korruselisest puukast, kus keldri aknad on trepi all, seeome-eesti perekonnast  saame kaks punase-triibulist noort isast kassi: flegmaatilise Apelsini ja koleerilise Mandariini.
Järgmised päevad veedan kasse laste eest kaitstes.

11. 06l12 Narva näitus

Panen galeriisse üles Narva kunstikooli õpetajate näituse.

10.06.12 perega galeriis

Pühapäevaks olime ära leppinud ja rahunenud. Läksime Y galeriisse, et Lagle saaks näitust näha ja mina seda üles pildistada. Hiljem pakkisin oma näituse rulli ja viisin koju.

08.06.12 fiosoofiaeksam

Viisin lapsed Rita poole ja läksin filosoofia algkursuse eksamile. Läksin piletit võtma eelviimasena, oli kahe vahel jagada, võtsin, ohjah, Platoni maailmaseletamise. Teine oli Popper, palju lihtsam.  Andrus Tool lubas pool tundi materjale ümber kirjutada. Jäingi natuke ajahätta  --- Permanidese kriitikast ei jõudnud lugeda. Seletasin Toolile omast tarkusest, et Platoni õpetus kajastab põlluharijate maailmavaadet. Toolil oli üsna kama. Sain B.

Pärast õhtupoole läksin Laglele rongile vastu, magamatta ja tige. Muidugi tuli paks tüli, kuhu sekkusid isegi katolikud nunnad,  kuigi ilm oli ilus.

07.06.12 raske töö

Hommikul läks kõvaks rabamiseks. Läksin lasteka galeriisse, et kokkupakitud lõputööd Ateenasse viia. Sinna ilmus Kalev Kudu, kes tahtis Mini Dv kassette mulle anda, et ma need DVD-ks teeksin. Plärasime pisut. Kudu rääkis, kuidas ta oma kassiga elab.
Lõputööd sain Athena keskusesse viia alles pealelõunal. Athena keskuses käis kõva casting filmi "Nullpunk" jaoks. Keskus oli mingit jurateksti ("Ma ei tea mida teha ma ei tea mida tahan") tuupivaid noori täis.
 Keskuse perenaine oli heatahtlik aga hajevil. Tema otsitud noor abistaja oli üsna kohmetu noormees, kes ei teadnud suurt midagi.
Tuli Tegova ja aitas näitust kujundada. Tuli Lagle ja tõi lapsed, sest läksid Crystalinaga peole.
Piltide ülespanek kõrgetele stangedele oli muidugi keeruline, eriti koos lastega. Mingil hetkel läks noormees saalis toole rügistama. Perenaine käis vahepeal küsimas, kaua näitus keskuses on. Filmimehed kiitsid castingul osalenud tarku noori.
Lõpetasin peale südaööd.

06.06.12 kohtumised y galeriis

Hüppasin Y galeriiss, kus oli ikka veel Faktifoto näitus . Seal oli muidugi vaikne Sven Vabar, ilmus Tanel Rander elik Chanel Dior  naljakalt tõsiste prillidega. Siis tuli järsku ka Maia Möller, keda ma polnud aastaid näinud. Ta polnud muidugi üldse muutunud. Aga rääkis vähe. Olevat mingil salapäraste kohtade konverentsil. Tema elu olevat stabiilne.
Siis ilmus lõpuks ka Berk Vaher, kes oli ka kuidagi salapärane.

Õhtul võtsin lõputööde näituse maha. Küll oli väsitav. Kuulsin raadiost hooandja.ee kohta.

5.06.12 commenius mölluke ja Anna Semerdjiev

Pidin minema lastekasse, et commeniuse projekti ühe osana tehtud jaburate fotode (mingile fotole lapsed tegid järjest omi lisandusi) näituse ülespanemist Tiigi 61 II korruse seinale juhedada, Kohale jõudes nägin kompaklassis internatsionaalset kampa uimaseid eri vanuses noori. Pika aega ei teadnud mida teha. Lõpuks otsustasin sõgeduse kasuks. Otsisin välja värvilise paberi jäätmed ja lasin lastel need koos fotodega suvaliselt seinale kinnitada. Lätlased oli kõige aktiivsemad ja portugaallased. Eestlased tegid tõusvad usinusega. Soomlased jäid cooliks ja tõsiseks. Pärast tegim eestlastega (Nemliher, Paide Tollimägi jt.) paberteibi kaunistusi näole ja riietele. Karl Nemliher tegi kipsinaisele teibist seeliku.

Pärast toimus Tartus ekskursioon. Toomel tuli mu juurde üks lühemat kasvu lõbus soome õpetaja nimega Anna Smerdjiev, kellega läks lõbus jutt lahti.Ta küsis kas ma olen ikka õpetaja. Rääkisime näiteks analoogfotost, tänavanimedest ja vene keelest.

Pärast oli ette määratud lõbus lodjasõit kogu kambaga. Enne seda kasutas Anna osavalt ja lärmakalt mu ratta pakikat odavaks transpordiks lodjani. Lõbu laialt.

Lodjal oli kõik sama lõbus kuni meieni jõudis  kalender lodjapoiste piltidega. Küsisin ettevaatamatult ASi käest "Which one do you wanna f..k" ja sain kohe aru et see oli suur viga.  AS jäi kohe vait kui sukk. Ja oligi kogu nali. Naastes avastasin, et keegi oli ära pätsanud mu ratta korvist mõned tööriistad. Noh , tore! Väntasin tujutult koju.

2--4.06.12 Jõgeval ja Renata pool

Sõitsime Jõgevale, kus toimus mingi tasuta mitmepäevane joogakursus. Crystalina oli ka seal. Hoidsin päeval Helbe pool lapsi kui naised tundide viisi joogatasid. Õhtul käisime Crystalinaga linna peal. Vägagi inimtühi, ainult Maxima ees noored lõbutsesid, lastes autost mussi. Crystalina on muutunud vaikseks. lausa mõistlikuks.
Pühapää sõitsime C autoga Põltsamaa lähedale Renata/Raivo poole. Renata oli üsna morn. Vaidlesime, kas vanad eestlased teadsid söödavatest metstaimedest suurt midagi. Minu arvates, mitte sest muidu poleks neid nii palju nälga surnud.
 Aga Raivo oli lõbus nagu alati ning targutas kõikidel teemadel. Oli sauna tõrvanud ja naftaga immutanud. Arvas, et putukad/tõugud söövad ära. Mina pidasin seda rohkem seente tööks.  Käisime saunas. Pärast mehi naised ja nemad olid seal palju pikemalt. Hoidsin lapsi kuni kõik magama jäid.
Järgmisel hommikul näitas Raivo metsas taimi ja taevas merikotkast. Pildistasin nende vana aidakese katusel maastikke.
Sõitsime tagasi Jõgevale. Lagle ja C pidid veel joogatama, mina sõitsin lastega tartu. Kuna teid parandati, kimasime suure ringiga, Tallinna mnt. lähedal, pikalt piki kaunist Pedja jõge. 

01.06.12 lastekaitsepäev

Kell 9 läkisn kooli. Seal polnud kedagi.Varsti ilmus Ove, Pakkisime nöörinäituse papid kokku. Läksin hiljem järgi, panin Sierra Ülejõe suurde parklasse. Papid piltidega olid üleval. Pildistasin kõik ära. Riho Kall ja Mati Lepik ka valvasid.Pärast vaatasin kuidas suures telgis üritati Elu Liit oma abordi jm-teemalist lauda sättis. TLKK pani lapsed Rousseaud maalima. Nagu alati, oli telgis kitsas. Tuttavatest oli näha Eda Adelade, kelle nime ajasin piinlikult sassi, Merle Ambre, kellega ajasin pikalt juttu ning Kinsiko. Mingil hetkel helistas Lagle ja läksin talle vastu. Möödusin valgest telgist, kust keegi laulis "Ohtlikku naist" ja paar valges riietuses naist kõikus ees. Tuli välja, et esines Uku Suviste. Lõpetas ära, hüppas lava kõrvale neidusid piidlema.
Laglele läksin vastu TÜ RmtKogu kõrvale. Pere oli rõõmus ja limonaadine.

23.05.12 faktifoto

Olin nii tujust ära, et mõtlesin, et ei lähegi faktifotot Y galeriisse tegema. Paar päeva varem sai Martiiniga ilmutatud öösel ja isegi tülli mindud. Rahade pärast.

Aga ikkagi läksin, panin oma räbalad E- saali üles, kaootiliselt, omast arust põnevalt, 3 mõõtmeliselt. Keskele panin tikutopsidest kaamera, mida ainsana valgustasin.  Teistel läks kiireks: Eicje läks närvi, isegi veits käratas Martiinin peale. Mina sain asja korda, teised muudkui panid pilte üles ka peale kella 19-sti. Liis Keerberg sai valmis
Raimu Hanson koos noore  fotograafiga tiirutas seal. Rääkisime tervisest, soovitasin taimetoitlust. Raimu küsis hoolega Juka toru-korteri kohta.
Ostsin kambale pudeli Kellukest ja tulin tulema.

22.05.12 aktus

Kell 15.30 Tiigisse. Valmistasime aktust ette. Olin pahur.
Kell 17 aktus algas. Neoud väga ilusad, noormehed erinevad. Filmisin. Millegipärast mind lõputööde juhendajana ei nimetatud. Nojah.
Aga lilli sain mitmelt, isegi noormeestelt.

21.05.12 lõputööd üles ja kaitsma

Kell 9 olin esimene Jakobis, varsti tuli Ove ja viskasime 5.klassi lõputööde jaoks papid üles. Kell 11 tulid ka teised õpetajad ja lõputööd said üles pandud.
Kaitsmised (algusega kell 16) läksid ühtlaselt, sest tasemed olid suht ühtemoodi kõrged. Paar nõrgemat oli ehk. Kiitsin fotos lõpytöid teinuid (Riina Hermann, Diana Tsubarova, Karl Nemlihher).

Arutelu oli suht vaikne ( Eensalu polnud). 90+% viied.

19-- 20.05.12 maal

Maal, väike aiapidu. Jaanuse sõber Sass ka kohal.
Parandame Sierrat. Jaanus paramdab kere väga hästi ära. Kaebab, et ei saa krossirada teha.

15--18.05.12 ülevaatused, õppenõukogu

Koolis ülevaatused (mina peamiselt pildistan) ja 18. õppenõukogu. 5. klassi tase kõrge ja ühtlane.

Lisaks mõõdan korterit jne. Käime notari juures.

05.05.12 seminar jatku

Hommikul seminar jätkus. Söömine ja rääkimine. Mati Kark näiteks ilmus ka. Oli väsinud ja hall teine, samas huumorimeel oli säilinud.
 Nüüd oli kohal üks võimuka moega blond suitsetav naismoderaator. Tegime suht sama, mis eelmine päev aga juhitult. Töögrupid ja puha.  Kelomehe ja ülistoilise reklaamiajaloo spetsiga jahusie ühes toas. Sain teada, et õige reklaam algas 30-ndatel.

Jaurasime kuni õhtuni. Kõva programm on TKK meediaosakonnal. Õpetatu on vägagi multiinimene.  Rao Heidmets ütles ka, et õpiks või ise.

Õhtul hüppasin maalt läbi, viisin Leale kingituseks helkuri.

04.05.12 doktoriseminar ja TKK seminar

Kell 12 läksin filosoofiaseminar ja 14 doktorantide konverentsile. Enne mind rääkis üks noormees operatiingruppide moodustamisest 1944 Moskvas ja Leningradis ENSV vallutamiseks. Palju tragikoomikat. Rääkisin Edgar Viiese juhtumist 1969, kuidas ta tahtis ametlikult Kossõgini loal emigreeruda ja mis sest sai. Ka tragikoomiline juhtum. Peale mind Indrek Schwede rääkis väga huvitavalt Venemaa eestlasest jalgpallurist Igor Nettost (1930 --1999) ja tema vennast Lev Nettost (1925 -- ).

Kui Lagle õhtupoole koju jõudis, sõitsin kiiresti Kõrgema Kunstikooli seminarileElva lähedale Waide motelli. Õnneks polnud nad veel väga kaugele jõudnud. tutvustasime omi erialasid. Ja kaitsesime nende tähtsust. Koos oli mehine seltskond, väga erinevad inimesed. Totaalnohkaritest põlenud elumeesteni. Marek Kekishev oli lõbusas tujus ja segas alati kui sai. 
Pärast käisime vanas 20 aastat remontimata saunas. Mängiti kitarri jne.

03.05.12 valearvestus martiini multidental maikameikers wrupk urei

Tormasin Lossti tänavasse aga sain teada, et Doc seminar toimub hoopis järgm päev. Käisin vist selle asemel Kunstnike Majas aga seal oli igav Saksa foto näitus.

Õhtul läksin Kink Konki Maikameikersi plaadiesitlusele. Jõudsin kohale, neiu leti taga ütles, et soojendaja martiini läheb peale poole tunni pärast. Läksin poodi Dynamiiti ostma, 20 min pärast tulen tagasi -- Martiini topib kidrat kotti. Tundus, et oligi esinemine, et Martiini kisub suure vaevaga kidra välja ja siis topib kotti. Oli vahepeal juba ära esinenud.
Vartsi tuli habemik Erki Hõbe elik Multidental Rodent. Tegi võimsa loop-pedal show. Meister.
Maikameikers esines väga dünaamiliselt. Prosa luges pikki segasevõitu tekste enne lugusid. Lood on asümmeetrilised, jõulise bassiga, omapäraseid. Prosa tormas ringi nagu segane.

Publik oli sama mis 6 aastat tagasi. Tuntud näod. Lauri Pajos oli ka kohal, täitsa norm nägi välja. Martiini rääkis oma kurvast isiklikust elust.

Peale Maikameikersit tekkis pikem paus, läksin koju, kuigi Kiwa pidi ka esinema. Vanaks olen jäänud.

02.05.12 valmistumine

Päris raske õpetajatöö oli, kuna tegin koolis testi ja lisaks rääkisin kiirkorras 1970/80ndate maalikunstist.

Sain Marina A-lt Pireti tunnistuse. Viisn Pireti koju ja tulin lastekasse tagasi valmistuma doktorikonverentsiks. Üle kivide ja kändude. Internet. Sain öösel valmis ja lisaks kirjutasin sügiskonverentsiks ingliskeelse sünopsise. Päike tõusis Raadi kohal.

30.04.12 kevadkoristus, näituseavamine ja Eesti film 100 põleng

Üldiselt on viimane nädal olnud uimane. Ei mingeid füüsilisi piinu, lihtsalt  uimane ja tahtetu tunne. Stressihormoonid otsas. 28. aprill olin galeriis, värvisin väga  kohmakalt seinu. Pihkva omad nokitsesid omaette.

Kell 9.45 jõudsime PI ja PR -ga Maarja Kooli juurde. Seal ümber sahmisid mõned inimesed. Helistasin TT õpetajale Kadrile, et tulin nagu kirjutati, kevadkoristusele. Kadri hüppas välja, ehmunud nägu peas. Olin ainuke TT klassist. Kadri tõi ka teised lapsed välja ja üritasime siis kooli esist kasida. Mina nühkisin rehaga ja kaks õpetajat üritasid järjest rangemalt TT-d põõsaste alt lehti kartulirehaga koukima sundida, kuigi TT jooksis enamasti kiigu juurde. Teised lapsed said rohkem hõlpu. Pime 4. klasii tüdruk oli pahur, talle päike ei meeldinud.
Rooba koristas rohelise maja taga suurema seltskonnaga, osa mõisa ees.
Pärast sõime sööklas suppi.






Kell 15.45 panin lapsed KLille poole ja kihutasin LastGalerii juurde, sest Pihkva Kunstikooli näitus tuli avada. See oli pikk ja vaevaline protsess. Lea pidas eesti/venekeelseid kõnesid, väikesed poisid mängisid klassikat. Pärast ajasime Tegovaga noorte vene neidudega lõbusalt juttu, eriti fototeemadel. Neil oli huvitav balti aktsent, rääksid nagu lätlased.


Õhtul Klille poolt tulles oli Puiestee tn. suur ummik. Põles järjekordne kasarm. Sadakond meetrit kohast, kust 100 aastat tagais filmis Johannes Pääsuke.

 

Maja lõõmab nurga peal, rahvas loiult vaatab pealt. Kasutasin juhust ja kasarmite alal ringi. Väga hull seis. Kohtasin seal ka ühe keskealise venekeelse paariga, kes olevat sõjaväebaasi sööklas töötanud Dudajevi all. Küll mäletasid ja seletasid. Tartu lennuväebaas olevat olnud üks kahest esimese järgu lennuväebaasist N.Liidus. Teine oli kusagil Engelskis.
Kui tädi tahtis mulle sööklat näidata, siis tuli kuri politseinik ja küsis, kas me silti, mis keelab alal viibida, ei näinud.

20 -- 22.04.12 Võhandu maraton

 

20. aprillil sõitsime Jõgevale, andsime lapsed Helbe hoolde. Jõgeval võtsime peale veel Triin V, Tartus Kastani t.  Silvi P ja hakkasime Võrusse kihutama. Triin rääkis lõbusaid lugusid oma tööst jne.

Võru Spordikool oli üllatavalt tühi ja vaikne. Eelmine aasta oli siin paras möll. Imelik. Tiina Talts. Monika K, 
Kristiina S olid juba kohal. Tiina juurde hiilis kohe üks mees vestlema, mina nokitsesin kiivri kallal, teised askeldasid ka omaette. Lõpuks sai magama.

21. aprill 2012
Hommikul kell 5.45 kõnnin stardikohta. Nelsonipoisse, kelle tolmuimejea abil pidin pumpama oma paadi täis, pole kusagil. Jää pole Tamula järvelt, kus kanuud ja süstad peavad tegema algul 5km ringi, ära voolanud. Ühe suitsiide mootorpaadiga üritatakse jäässe kanalit murda aga loodus on tugevam. Lõpuks ilmub Tanel Telc ja suunab mu paati pumpama. Lõpuks see õnnestub.

22. aprill kell 6.30

Reipa tümpsu katkestab hiioblik sõnum: stardijoon on üleviidud 5 km edasi Kirumpää silla juurde ja sinna jõudmiseks on aega ainult tund.

Ilmuvad ka kodukobrad, kes hiivavad kohe, luba ootamata  ühe Nelsoni paadi ja viskavad selle vette ning panevad ajama.

Tassin paadi üksi järve äärde, loobin oma asjad paati ja pääsen minema kell 6.45. Minuga koos tormavad kümned kanuud, kajakid ja raftid.  Tamula-Võhandu kanalis voolab vesi Tamulasse, seega sõidame vastuvoolu.  

 

foto: Võrumaa24

Võideldakse elu eest. Inertsed kummipaadid põrkuvad halvastijuhitavate kanuudega, kiired süstad tekitavad enda järele tülikaid laineid. muutun tigedaks ja selle asemel, et tänada ühtesid naiskanuutajaid, kes mind hoiatavad vees pikalei vedeleva suure kuuse eest, ma turtsun nendega, kui  nad kohmakalt üritavad must mööda saada. Mööda püütakse ronida ka kõige kitsama pilu kaudu.

Seal Võru linna silla all, kus 2010 oma paadi puruks sõitsin, tekib jälleohtlik situatsioon, kui üks vanamees süstaga jälle otsa paneb ja ma põrkan mingi kasti otsa. Õnneks pääsen ehmatusega.

Kell 7.45

Olen Kirumpää kaarsillma juures ja starti 15 minutit hiljaks jäänud. Jätkan endises aga vaevalises tempos.

foto: Võrumaa Spordiliit.

Teadsin küll varasematest kogemustest, et esimesed 20 kilomeetrit on kõige raskemad aga miks just nii rängad! Vega on igavene kobakas, pikendatud aerud rasked ja kõik sõidavad must mööda, küsides murelikult, kas ma ikka lõpuni tahan sõita.  Jõevoolu pole ollagi. Päike kõrvetab ja riided soonivad Ja millised igavad maastikud ja irvitavad külamehed. Lõpuks panevad must mööda ka Eesti Pagari  raft nr. 77.Ainult Naised oma mütsikestega.  Ma-se-ndav... 

 

 foto: Sander Salm

Õnneks saan mööda ühest lõbusast 8-sest raftist 247 VTÜ 100, millel kisab üks lärmakas naine.  Midagi siiski.

Kell 11.45

Paidra veskitamm, lõpuni 70 km. Esimene koht, kus tuleb paat veest välja sikutada ja teisele poole paisu tassida. Krapsakas Külli aitab mind, kuigi järsust kaldast kolaka kummipaadi alla vette laskmine on kaelamurdev tegevus. Eemaldan aerupikendused, sest nüüd algab kummipaadimeeste paradiis, kärestikuline, puuderisu ja kive, inimeste loodud kunstlikke tõkkeid (ülimadalad sillad, millest ainult plankides läbi pääseb, purded ja rauakolakad) täis kiirevooluline 35-kilomeetrine lõik, põnev nagu vana kooli arvutimäng.. Ja juba on sõudepaadi, süsta- ja kanuumehed hädas, kihutavad bambusesse, kolistavad kividega, käivad ümber, põevad veskitammide pärast.  Muidu kihutate meist ülbelt mööda aga nüüd passite aralt meie taga. Mitu korda vahetan positsioone kanuudega nr. 165 ja 246 ning paadiga nr 376 (Tark Ei Torma). 

fotod: Kristi Randmäe

Kell 13.30

Leevi hüdroelektrijaama (60 km lõpuni) juures on esimene lõks – tasuta supi köök. Inimlik ahnus võidab kõik muu ja võistlejad tormavad end täis õgima, kaotades kümneid minuteid ja sellega ka väärtuslikke kilomeetreid. Mina olen targem, jätan mitmed oma rivaalid kõhtu orjama ja koos Külli ja tundmatu noormehega tirin tonnisena tunduva kummivorsti teisele poole mühisevasse vette. 

 foto Külliki Kübarsepp

Leevist reoni on umbes 15 km pikkune lõik, mida peetakse kõige ekstreemsemaks, sest seal on NEED paisud. Need, mis pea iga kanuu- ja kajakimehe hääle värisema panevad. Ka mina kardan neid (natuke), sest mälestusest eelmise aasta Viira äpardusest ei taha meelest minna. Aga täidan tarkade inimeste nõuandeid ja seekord ma imekombel ümber ei käigi.  Peale Viirat satun kamba teiste kummipaaturite peale, kes sõidavad samasuguste Vegadega nagu mina. Siiski tegemist laupäevasõitjatega. 

 Foto: Ristioja

Viirast eemaldudes kuulen sedasama röögatust, mis on kuulda SIIT.

Süvvahavva legendaarse kose juures veelgi kuulsama kollase rauakolaka otsas passivad inimesed, kes naudivad plastpaatide kummuliminekuid ja vees abitult siplevaid võistlejaid. Üks niisamasõitja läheb oma Vegaga ees ja mina järel.  Ka mina põrkan vastu seda konstruktsiooni aga tulemusteta.

Kell 15.50

Reo autosild, mille juurde on parkinud ridamisi võidusõidu pooleljätjaid. Ühed vaatavad mööduvat mind ja vanem mees küsib nooremalt: "Noh kas teeb meele mõruks?"

Mingil hetkel kuulen hirmsat kisa. Märkan juba ammu tuttavat kanuud, mille kutid on minust sageli mööda saanud ja okstesse takerdunult maha jäänud, uhkeldades oma oskusega lahendana "standardolukordi". Üks kutt on vees, ripub palginoti otsas ja tugev vool kisub teda vee alla. Sõuan ta juurde, et ta saaks mu paadi nöörist kinni krabada ja käsen tal palgist lahti lasta. Suure veenmise peale ta julgeb seda teha ja pääseb kohe kaldasse, nagu näha SIIN. 

Reost algab raftija põrgu. 20 kilomeetrine lõik, mis äärmuslikult käänuline (oomega- kuju on siin jõe lemmik), jube riukaliku veevooluga ja lõpeb kilomeetreid laiuva Leevaku üleujutusega, kus jõesängi annab rohututtide vahel otsida. Selle valu ja vaeva käes jõuad hakata vihkama kõike: neid halle tsaariaegseid heinamaid, ühesuguseid majakökse ning sanalobudikke, seda PEETER +MARIA kirja kogu aeg korduva liivakalju sisse kraabituna. Vaheldust pakub võistlemine. Käänulisel alal saan päris kenasti hakkama näiteks mõne algajatega varustatud 8-se hiigelkummipaadiga nagu näiteks 64, kellega passime üksteist, 6 km/h sees, tundide viisi. 

 foto: Kristi Randmäe

Aga lärmakas 178, kes hirmutavad Vegadega oma võrke kaitsvaid kalamehi,  pressib ikka lõpuks ette ja kaob õhtusse. 

 

 Kristi Randmäe

Lõputul Leevaku paisjärvel kihutab minust sõnagi lausumatta mööda mu kalli kaasa Lagle koostatud raftkond Kodukobrad (Lagle Aim, Tiina Talts, Triin Võime, Silvi Punt,Monika Karmin, Kristiina Soe), kes on võtnud endal eesmärgiks olla maailma esimene Võhandul finišeerinud kummipaadinaiskond. Kuus naist teevad sihikindlalt kõva tööd, väikesed äpradused, nagu jääkülma vette sulpsatamine, neid pole häirinud.

 

foto: Külliki Kübarsepp

Kell 20.00

Neetud paisjärve lõpetab Leevaku hüdroelektrijaam, mille juures podiseb supipada koos lõbusate maratoonaritega. Panen kuivad riided selga (alles paadist välja ronides märkad, et sa oled mingil kummalisel moel märjaks ja külmaks muutunud) ja ronin uuesti jõevoolude käsutusse. Sest päike loojub kiiresti. Leevaku—Räpina 16 km lõigu poole moodustab peamiselt kaunis metsaalune suliseva veega. Vaikselt paadiga hämaras õiget suunda otsides kuuled, kui kõrvulukustavalt ikka laulavad linnud, kui mõnusalt lobistavad koprad, kui kutsuvalt suliseb kivide ja roigaste ümber. 

 Teine osa on hiiglaslik Räpina paisjärv. Rumala peaga polnud ma sel aastal olukorraga tutvunud. Ja kohe satun selle vetevälja kurikuulsate kõrkjalabürintide lõksu. Alguses tehasevaremete juures ei leia ma järve algust ja siis hiljem ekslen kõrjkametsas.  Kõrkjad on siin muide oma 5 meetri kõrgused monstrumid. Aga mingi ime läbi õnnestub siiski väljapääs leida. Minu taha ilmub juba täielikust pimedusest raft 64 (jõudis Leevakule minust 20 minutit hiljem), mis taskulambi abil teed otsib. Ja just siis kui on tee on lõpuks klaar, põrutab suur kollane mürakas toore jõuga Räpina elektrijaama suunas. Minust pole talle vastast. Aga ma ikkagi liigun.

Kell 23.45

Räpina kontrollpunkt ja üleminek tammist on märgistatud suuretäispuhutava väravaga nagu oleks seal autoralli autasustamispoodium. Pahuravõitu korraldajaonu küsib hoolega üle kas ma ikka jätkan. Aga oleks ju nõme jätta pooleli 9 km enne finišit. Kuigi ees on pilkane pimedus, mida asun selg ees läbistama. Õnneks olen ma kunagi selle lõigu läbinud ja midagi nagu mäletaks. Midagi. Varsti ma juba orienteerun peaaegu et tähtede järgi, sest taevas on heledam kui maa ja peegeldub jõepinnal. Tõuseb nõiduslik udu ja taskulambist pole midagi kasu. Igal pool on hiiglaslikud monstrumid, mulle tundub, et ma kuulen hääli, sageli ma ei saa absoluutselt aru, kuhu poole see jube jõgi suundub. Üllatval kombel mööduvad vahepeal veel kaks hilist kanuud (nr 234 Videoturundus.ee Reigo Kimmel / Mikk Kimmel, kellest üks küsib, kas ma olen juba kõik maailma mõtted jõudnud ära mõelda; vastan, et mõtlen oma aegluse peale hoopis)   veidi isegi liiga lõbusate noortega (nr. 410 Andre Allese / Maria Vita / Mari-Liis Kasemets) pardal, Mul on läbida veel palju-palju käänakuid, kuni hakkan nägema ühte Võõpsu lähedast jõulupuuna illumineeritud maja, mis aitab mul õige suuna leida. Jõesuudmesse tekkinud üleujutusjärv tõeline piin läbida. Mu mituteist tundi palja puuga piinatud tagumik valutab jubedalt. Tahaks ruttu siit kõva pingi pealt, paadi seest, siit neetud jõe pealt minema. Lõpuks ometi kuulus Võõpsu jõetänav, kus kalurite majad ja paadid reas. Üle jõe betoonsillal põleb kutsuv valgus, küllap see on Lõpp. Küll see läheneb aeglaselt. Tulen tulen...

Kell 2.15

Silla pealt kuulen vaikset häält: „See on finiš“. See ei ütle mulle muud kui, et võin kaldale ronida. Aga kus on punane vaip, kus on välklamipide sähvatused, kus on õnnitlused, kus lihtsalt maale tulemise koht??? Otsin seda hõredas kõrkjatihnikus ja olen maruvihane. Piinlik küll aga krõbedaid sõnu ütlen ka ehmunud neiukesele, kes mind kaldal juhendab. Mul on kahju ja ma vabandan. Päriselt.

Aga lõpuks olen väljas ja tige nagu pull. Aga rahunen kohe, kui saabub Lagle, kes on oma ajalooalise naiskonna tõesti edukalt finišisse toonud, minust 13 minutit varem (nad eksisid pimedas Mädajõele ja kaotasid mitu kohta). Nad on väsinud ja külmunud, kuid rahul.

Korraldajatelgist hüütakse: „Hei 214!“

Ma saan medali kaela ja papra, kus kirjas, et 343. koht (viimane lõpetaja), aeg 18:27:58,4 (Kirumpää -- Võõpsu)  ja mul surutakse kätt: „Said hakkama vägiteoga, mida polnud seni suutnud ükski teine.“