18. oktoober 2015 Hundisilmal

Hommikul sõitsin maalt Tartu. Fideelia poole, jäin veidi hiljaks, jõudsin mingi 10. 20. Siis läksime võtsime peale Marco Tasase. Tasane ütles, et peaksime võtma peale ka Kanal 12 Unetute saatejuhi Susanna Raadi Selveri juurest. Sõitsimegi sinna. Selverist ostsime Savisaarele kingituseks shokolaadikarpe. Oli idee osta "Kallile" aga siiski ostsime "Tallinna" ja "Parimate soovidega". Susanna juba oligi, seal ühe noormehe embuses. Kobis aga minu räpasesse Galaxysse küll. Susannal tuli idee peale võtta ka Marek aka GootiLibu. Sõitsime aga Laiale tänavale ja seal ta oligi. Niisiis Hundisilma poole.
Igatahes oli väga lõbus. Fideelia istus minu kõrval ja teised taga.
Mäolt keerasime Tapa peale, Tapas seiklesime pisut kitsastel teedel. Susanna nutifonist oli omajagu kasu. Liikusime Viitna suunas. Siis Susanna võttis meilt ingliskeelseid intervjuusid oma pisikesse GoPro kaamerasse. Väga naljakas. Kuigi peamine nali oli öelda porgandihäälega: "Kas Te teate, mida küülikud surmahirmus teevad? Mõelge natuke. Nad seksivad! Otse-eetris!"

Hundisilma asus Palmse mõisa lähedal Võhmas, poe juurest tuli ära keerata kitsale kruusateele, mis läks metsa vahele. Seal metsa vahel hakkasid meile bussid vastu tulema.
Kohale jõudsime, umbes kell 14, siis oli kohal veel päris palju autosid. Parkisime Galaxy metsa vahele. Kõndisime Hundisilma talu lähedale.

Päris palju inimesi jalutas  kaootiliselt ringi. Muusikat ei kostnud ja supilett oli vist ka juba tühi. Täpselt ei saanud aru, kust peaks alustama.
Aga kui Marco platsile ilmus, pidi ta kohe hakkama intervjuusid andma hakkama. Vägagi selgelt oli aru saada, et ta on kuulus. Algul ilmus Tallinna TV blond reporter ja võttis Marcolt intervjuu nagu vana sõber. Kohe ilmus ka teine kaamera koos mikriga Kanal 2st. Kohe päriti, miks ja kuidas. Marco sattus isegi natuke segadusse aga vastas ilusasti. Inimesed vaatasid meid ja kui ma teistest veidi maha jäin kuulsin kuidas keskealine paar sosistas: "Näe see on ju see Strippar-Marci. Ja kõrval on see, noh, kes palja ülakehaga mööda Eestit kõndis!" Mõeldi muidugi Fideeliat.
Varsti ilmus välja ka Meelis Kaldalu, kes näitas oma kanepipiipu ja kaebas, et teda ei lasta sisse. Näha oli kahte turvamees, kes seisid ühe värava peal aga suunasid meid hoopis teisele poole aeda. Seal polnud mingeid turvamehi. Hoopis Neeme Lall maalis suurt südamega maali paari daami abiga.
ESi maja oli üllatavalt tagasihoidlik, mõõduka suurusega. Meedias on seda alati mingi lossina kujutatud. Aed oli selline hubane, väga huvitav.
Jalutasime ringi, igal pool vehksid kaamerad ja muidu ajakirjanikud. Silma torkas  pikka kasvu Viktor Vassiljev. Siis tekkis ühe ukse juurde järjekord ja astusime sappa. Mingeid turvamehi polnud näha. ESi maja esikus oli suur peegel. Liikusime vaikselt edasi. Kohe esiku taga elutoas Edgar Savisaar elusuuruses istuski. Ruumis kõrgus pikka kasvu Priit Tooobal. Toobal muutus kohe valvsaks, kui Marcot ja kaameraga Fideeliat märkas.
"Ei, me ei filmi!"
"Meil on kokku lepitud" vaidles Fideelia.
"Muusikavideo jaoks? Ei!"
"Ei, see on dokumentaalfilmi jaoks".
Ma ütlesin vahele, noogustasin hästi tõsise näoga veel, et "jaajaa, dokumentaalfilmi jaoks" vms.
Siis Toobal järsku leebus. Marco tahtis Savisaarega pilti ja ma selle värisevate kätega ka tegin. Siis võtsin ise kaamera ja filmisin Fideeliat. Ta ansid käe Savisaarele pihku ja küsis "Kas Te UFOsid olete näinud?"
"Ei" vastas Savisaar üllatavalt maheda ja sujuva häälega ning viibutas talle omaselt näppu."Selles küsimuses peaksite Te Tunne Kelami poole pöörduma!"
Siis järsku kükitas Fideelia ESi ratastooli kõrvale maha. Savisaar pöördus tema poole ja küsis: "Kas Te ise olete näinud?"
Fideelia vastas: "Ja, vanaema pool põllu peal..." või midagi seesugust.
 Ja siis Savisaar vastas "Siis olete minust rikkam."
Ma filmisin seda stseeni aga kahjuks ESi viimase lause ajal lülitasin Fideelia kaamera kogematta kinni.
Siis aga hakkasid Toobal jt. meid kiirustama. Astusin ES- ette, pistsin talle käe pehmesse pihku ja ütlesin: "Edu Teile, ajalooline isik!" ning astusin kõrvale.
ES oli üllatavalt väike. Ma kujutasin teda ette suure jõmakana, nagu Mart Laar,  aga ta oli kompaktne ja ta pea oli normaalse suurusega. Päris elus nägi ta välja oluliselt parem kui piltidel või teles. Nagu mainisin, ta hääl oli üllatavalt mahe ja rahulik, mitte närviliselt plärisev, nagu telesse vaõi raadiosse intervjuud andes.
Astusime välja ja kõik eelnenu  paistis nagu unenägu. Päriselt. See hämar pastelsetes toonides tuba, need omapäraselt käituvad inimesed ja ES, üks kõige müütilisemaid tegelasi tänapäeva Eestis.
Susanna polnud päris rahul, et tema Savisaarega polnud pildile jäänud. Kui ta autos oli olnud coolilt irooniline, siis nüüd oli see talle kohutavalt tähtis. Jäime paigale, et järsku õnnestub veel kohtuda.
Keegi meid ära ei ajanud, jalutasime aias ringi. Telemehed jt. samuti. Silma torkasid mõned nooremad KE liikmed aga ka Yana Toom, kes järsku kohal tuli. Ta on kohutavalt pikk. Üle kahe meetri. Ta kõrgus meie kohal. Ma pidin pea kuklasse ajama kui ta meie lähedal seisis. Ta püüdis mitte alla vaadata. Ma ei tea, kas tal on olnud mõne oma austajatega mingeid probleeme aga ei kontakteerunud kohalolijatega üldse. Lihtsalt vaatas üle meie. Ning siis liikus edasi. Mõneti kahju, sest oleks millegipärast oodanud, et ta naeratab inimestele.
Vahepeal andis Marco intervjuu ka Delfile ning meie seltskonnast tehti (ja avaldati) ka pilt, allkirjaga "Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha."  Kaks aktsendiga  neidu küsisid Marcolt autogrammi ja üks ütles, tema on oma koolis nagu Marco.
Järsku ilmus ei tea kust  tuntud praost Jaan Tammasalu ja kiirustas tuppa. Sinna ta mõneks ajaks jäigi. Liikusin koos kaameraga tagahoovi poole, kus oli telk ja laud küünaldega. Ja varsti ilmuski väike rongkäik nurga tagant. Ees ES ratastoolis, mida lükkas Toobal. Kõrval praost ning taga hulk nooremapoolseid inimesi. Tammsalu asusid küünaldega laua juurde, ES asus natuke kaugemale.
Tammsalu alustas pikka kõnet ja rääkis loo kellegi Edgari aasta tagasi kirjutatud kirjast, et ta ei pääse oma ratastooliga kirkusse. Et Edgar oli kirjale reageerinud ja kiriku juurde kaldtee ehitanud. Tamsaar vaatas seda lugu rääkides otse minu käes olevasse kaamerasse.
Pärast läksid praost ja ES maja õnnistama ("Kaamerad jäävad meist maha").
Neeme Lall oli oma maali valmis saanud.ja võttis sellele inimestele autogramme. Fideelia tundis ta muidugi ära aga olin meeldivalt üllatunud, et ta minu ära tundis. Saime edaspidi väga sõbralikult läbi. Joel Steinfeldt seisis vaikselt eemal.
Neeme tahtis pilti ES-ile üle anda ja rääkis midagi KE noorliimetega. Läks veidi aega ja varsti veereski ES koos Toobaliga uksest välja. Sel hetkel oli ajakirjandus kadunud ja maali pidulikule üleandmisel oli kohal huvitav grupp: Neeme,  mina, Fideelia, üles löödud Marco Tasane,  hästi kõhn ja blond öösaatejuht Susanna Saar, sõgeda välimusega GootiMarek, Joel Steinfeldt ja mõned veel, keda ma ei tunne. Neeme oma uhke stiiliga andis maali üle, Edgar oli tänulik.
Peale seda oli vist kõigil kuidagi hea olla. Läksin andsin Joelile käe pihku ja ütlesin, et ärgem tülitsegem (FBs oli meil väike sõnavahetus). Joel oli natuke ehk üllatunud aga olime sõbrad jälle.
Teised olid jalutanud juba aiast välja aga seal väikeses telgis istus Meelis Kaldalu, keda Marco tahtis oma muusikavideosse aga Meelis põikles. Ta oleks pidanud videos poosima palja tagumikuga, sinna peale oleks pidanud kirjutatama RÕIVAS.
Ma sain aru, et ma kell 16.30 alustades ma kell 19 Tartu ei jõua aga kiirustasin ikka. Meelis ei teadnud mida teha ja hakkasime ära sõitma. Kui olime Palmse mõisa juures, helistas Kaldalu, et tuleb ikka meiega kaasa. Sõitsime tagasi, toppisime Meelise kõige taha ja siis 80 Tallinna poole. Oli väga lõbus ja helge, kuigi ilm oli sombune.
Mustamäe Statoilis panime Susanna maha, Meelis läks temaga kaasa, Marco pahameeleks. Aga polnud viga. Jõudsime 20.30 Tartu.
Aktiiv oli ilma minuta organiseerinud end Tehase tänava prooviruumi. Kohal oli vaid Ahti, Bioloog ja Andrus. Klappisime rahad ära, andsin 10 euri, kuigi ise ei pildistanud.
Tore päev.